Pikka aega õue paigutatud pronksist mälestusskulptuurid on vastuvõtlikud sellistele teguritele nagu vihm, tolm, õhusaaste ja temperatuurikõikumised, mistõttu on vaja regulaarset hooldust. Tavapärane hooldus hõlmab pehme harja või puhta pehme lapi kasutamist pinnatolmu ja prahi eemaldamiseks, vältides samal ajal kõvade tööriistade kasutamist, mis võivad pronkspinda kriimustada. Plekid, nagu lindude väljaheited või muda, tuleb viivitamatult puhastada, et minimeerida pikaajalisest saasteainetega kokkupuutest põhjustatud korrosiooni.
Kaitset vajavad ka pronkspinna värv ja oksüdatsioonikiht. Aja jooksul võib pronks läbida värvimuutusi, lokaliseeritud oksüdeerumist või rohelise paatina moodustumist. Olulise ajaloolise väärtusega skulptuuride puhul ei tohiks looduslikku oksüdatsioonikihti valimatult poleerida ega eemaldada; selle asemel tuleks kasutada konkreetsele kunstiteosele kohandatud professionaalseid ravimeetodeid. Vajadusel võib rakendada pinnakaitsemeetmeid, et vähendada otsest kontakti pronksi ja niiskuse või õhu vahel.
Lisaks pinnahooldusele tuleb regulaarselt kontrollida skulptuuri konstruktsioonilist terviklikkust ja paigalduse stabiilsust. Peamised kontrollitavad valdkonnad hõlmavad keevisliiteid pronksvalandite, sisemiste tugistruktuuride, aluse ühenduste ja pjedestaali enda vahel, otsides lõdvenemise, pragunemise või deformatsiooni märke. Suurte väliskulptuuride puhul tuleks erilist tähelepanu pöörata konstruktsiooni stabiilsusele pärast raskeid ilmastikunähtusi, nagu tugev tuul või tugev vihm; kõik kõrvalekalded tuleb kõrvaldada professionaalse ülevaatuse ja remondiga.
Pikaajaline{0}}haldus peaks hõlmama korrapäraste ülevaatuste ja hooldusdokumentide süsteemi, mis dokumenteerib skulptuuri pinnavärvi, korrosiooniseisundi, konstruktsiooniühendused ja pjedestaali seisukorra. Üldjuhul saab skulptuuri spetsiifilisest keskkonnast lähtuvalt koostada iga-aastase või kvartaliülevaatuse ajakava. Asjakohase puhastamise, korrosioonitõkestamise, konstruktsiooniülevaatuste ja professionaalse restaureerimise abil saab loomulikku riknemist minimeerida, säilitada kunstiteose esteetiline terviklikkus ja pikendada selle kasutusiga.
