Pronkskujude peamine materjal on pronks{0}}sulam, mis koosneb peamiselt vasest, kusjuures tina on kõige levinum lisaaine. Vask pakub suurepärast plastilisust ja korrosioonikindlust, tagades materjali teatud tugevuse; tina lisamine suurendab sulami kõvadust, tugevust ja valatavust, muutes selle eriti sobivaks keerukate kujude meisterdamiseks. Sulanud pronksil on hea voolavus, mis võimaldab sellel voolata vormi kõige peenematesse detailidesse, -nagu näojoontesse, rõivavoltidesse, juustesse ja dekoratiivmustritesse-, muutes need silmapaistva selgusega.
Pronkskujud võivad sisaldada ka jälgi muudest elementidest, nagu plii, tsink ja raud. Need kompositsioonid ei ole kõigi pronkskujude puhul ühtsed, vaid varieeruvad olenevalt loomise ajastust, piirkonnast, viimistlemisest ja erinõuetest. Näiteks parandab väikese koguse plii lisamine sulapronksi voolavust, hõlbustades valuprotsessi, samas kui sellised elemendid nagu tsink võivad mõjutada sulami omadusi ja värvi. Järelikult on harva võimalik kõiki pronkskujusid määratleda ühe kindla valemiga; erinevad sulamiretseptid toovad kaasa erinevusi kõvaduse, värvi, kaalu ja töödeldavuse osas.
Pronksi teine märkimisväärne omadus on see, et selle pind läbib aja jooksul looduslikke muutusi. Õhu ja niiskusega kokkupuutel metall järk-järgult oksüdeerub ja korrodeerub, moodustades uue pinnakihi-, mida tavaliselt tuntakse "paatina" või "roostekihina". Seetõttu võivad iidsete pronkskujude pindadel olla erinevaid toone, nagu roheline, sinine-hall või tumepruun; need muutused ei sõltu mitte ainult materjalist endast, vaid ka keskkonnateguritest ja säilitustingimustest. Tänu oma erakordsele vastupidavusele ja võimele tabada keerulisi vorme ja peeneid detaile valamise abil on pronks pikka aega olnud eelistatud materjal kujude, anumate ja monumentaalsete kunstiteoste loomisel.
